15.03.23
Kell 7.20 viimased juhised lastele ja koduloomadele jagatud, autosse ja minek. Teel Riia lennujaama otsustab Triinu telefon, et tema Läti mobiilivõrguga ei liidestu. Telefoni taaskäivitamine asja paremaks ei tee. Saulkrasti CircleK jaamas teeme peatuse ja panen telefoni manuaalselt võrku otsima, see toimib ja teekond saab jätkuda. Riias kiire WC peatus kolemajade rajooni CircleK jaamas ja siis edasi lennujaama poole.
Riia lennujaama parkla on nii täis, et leiame autole koha parkla tagumises osas. No mis seal ikka, kohvrid kaasa ja läbi parkla siis lennujaama poole.
Lennujaama turvakontroll – tehnika kohvrist välja, taskud tühjaks, püksirihm ka ära – läheb minul seekord suhteliselt kiiresti. Triinu pagsi läbivaatamisel tekib turvatöötajal küsimus kosmeetikatarvete koguse osas. Vaatab kaasa pakitud pudeleid ja tuube ning küsib siis Triinult, et kas reisite koos abikaasaga. Triin noogutab ja osutab näpuga minu poole. Sellest piisab ja nii me sealt tulema saame.
Vaja veel vett lennukisse kaasa osta. Hinna poolest paistab olevat mõistlik seda teha automaadist. Kolmandal katsel saame oma veepudelid lõpuks kätte. Vesi käes liigume edasi ja siis tuleb müügikoht kus sama raha eest oleksime saanud 3 pudelit vett. 🙂
Veidikene ootamist stardijärjekorras ja siis asume teele Malaga poole.
Lennukis on wifi, jooke ja toitu saab tellida äpi kaudu! Tundub tore aga kahjuks ühendus enamasti ei ole.
16.23 kohaliku aja järgi rattad Malaga lennujaamas maas. Lennul alanud peavalu on mõtlemise üle võtnud ja nii kulgen Triinu järele lennujaama väljapääsu poole.
Ööbimise broneerisime Booking.com kaudu ja seal pakuti tasuta transfeeri majutuspaika. Taksojuht käes silt “Mr. Marek Varkentin” ootas meid saabuvate lendude saalis ja tema järel siirdume siis takso poole. Kahele reisijale vastu saadetut “takso” on 12 kohaline Mercedes buss! Peavalu on veel tugevamaks muutunud ja bussisõit tänu sellele tõeline kannatuste rada. Minu õnneks ei ole lennujaamast kesklinna eriti pikka maa ja kohale jõudes eluvaim veel sees. Selgub, et tänav mille ääres meie majutuskoht asub on suletud ehitustööde tõttu ja nii tuleb meil mingi maa jalgsi läbida. Ja siis saabub kauaoodatud võimalus pikali visata. Magan paar tundi ja ärgates on peavalu kadunud.
Triin käis vahepeal väljas ja toidukraami hankimas ja peale õhtusööki tunnen ennast uuesti inimesena.
Nüüd vaja linnaga tutvuma minna. Väjas on pime ja soe vahemereline õhtu. Linn on rahvast täis kuna
10-19 märts toimub juba 26 korda Malaga filmifestival. Tegemist siis hispaaniakeelsete filmide festivaliga.
Peatänavale on kogu tänava pikkuses maha pandud punane vaip.
Jalutame läbi kesklinna sadamani ja siis väikese ringiga läbi pargi tagasi ööbimiskohta.
16.03.23
Hommikul uni varakult läinud ja kuna korteris ei ole mõtet passida, siis seame sammud kesklinna hommikusööki otsima. Leiame endale meeldiva söögikoha Rooma aegse teatri varemete juures Alcazaba kindluse jalamil.
Uurime menüüd ja tellime kaks ahjurooga vahemere juurviljade ja munaga, kaks apelsinimahla ja ühe kohvi. Kuigi koht tundub olevat turismiteede ristumiskohas on ettekandja inglise keele oskus pea olematu. Kordame üle mida soovime, teenindaja paneb kõik kirja ja läheb meie tellimust täitma. Peame plaani mida päeval ette võtta ja siis saabub meie tellitud toit. Kõik muu on ok, aga ahjurooga on ainult üks.
Kuna ports on nii suur, et piisab homikusöögiks kahele ja raha küsiti ka ainult selle eest mis kätte saime siis loeme teema lõppenuks ja liigume edasi.
Jalutame vedikene kesklinnas ja siis plaanime randa minna. Triin tahab osta juustele päikesekaitsekreemi. Selgub, et lihtne soovida aga keeruline hankida. Enamus apteeke ja rohupoode on sellisest asjast küll kuulnud aga neil kas ei ole või on just otsa saanud. Lõpuks juhatatakse meid ühte parfüümipoodi kus sellis “imerohtu” pidi müüdama. Olen küll veidikene skeptiline aga sealt me selle haruldase pudeli kätte lõpuks saame. Seame siis sammud Malagueta ranna poole.
Soe liiv, palmid, papagoid ja karastav vesi, mida sa hing veel elult tahad. Kogu seda idülli kipuvad rikkuma liiga pealetükkivad rannakaubitsejad. Kuna rannahooaeg ei ole veel alanud ja inimesi rannal vähe muutuvad igasugused teenuse- ja joogipakkujad päris tüütuks. Eriti tüütu on üks “hiina tädi” kes iga kahekümmne minuti tagant jõuab jälle meieni ja üritab masaazi pakkuda. Kui algul sai viisakalt “No” öeldud, sii nüüd me lihtsalt igoreerime teda. Tädi seisab veidikene meie rannalina kõrval ja liigub edasi, et tõenäoliselt varsti jälle tagasi tulla. Mingil hetkel ilmub rannalinadega kaubitsev noormees. Näeb, et meil on sarnane rannalina juba olemas (Tenerifelt ostetud – So good, so nice) ja kõnnib edasi. Oleme paar tundi rannas, käime ujumas (vesi veel suviselt soe ei ole) ja siis liigume tagasi peatuskohta siestat pidama. Korterisse jõudes tunneme, et need paar tundi lõunamaise päikese käes on valgele põhjamaa nahale liiga teinud. Meenub, et lähikonnas on üks apteegi laadne müügikoht ja käin sealt läbi. Ostan AloeVera kreemi ja punane nahk saab jahutust. Puhkame veidikene ja siis asume teele Gibralfaro mäe otsa, et päikeseloojangu pildistada. Treppe mööda mäkke ronimine on päris sportlik üritus aga tasub vaeva, vaade mis avaneb on imeilus.
Koht on populaarne nii turistide kui ka kohalike hulgas. Päikeseloojangut on tulnud vaatama isegi üks kass. Mina pildistan päikeseloojangut aga Triin kassi ja mind.
Pildid tehtud liigume läbi pimeda linna tagasi ööbimiskoha poole. Õhtusöögi teeme ühes kõrvaltänavas asuvas argentiina söögikohas.
17.03.23
Hommikusöök siis samas kohas kus eile. Seekord kogused klapivad, aga kuigi tellisime menüüst sama mis eile toodi täna hoois midagi muud. 🙁
Peale hommikusööki seame sammud kohalikule turule. Valik väga suur oliividest kuni kaheksajalgadeni.
Ostame marineeritud oliive ja trühvlijuustu. Peale turu külastamist siirdume tagasi kesklinna. Minul plaan hankida endale korralik nahast kaabu. Kesklinnas poode mis peakatteid müüvad piisavalt aga nahast kaabude kohta väidavad poepidajad, et hooaeg on läbi ja ainult suvised õlgkaabud neil müügis. Ei lähe nende müügijuttude õnge ja jätkame otsinguid. Kaabut ei leia ja nii viime oma muud ostud peatuspaika ja otsustame õnne katsuda mõnes suuremas kaubanduskeskuses. Seame samud Larios Centro poole. Teel teeme peatuse ja kinnitame keha kohalike küpsetiste Churros’tega. Tegemist on õlis praetud küpsistega mida serveeritakse koos kuuma sokolaadiga.
Naljakaid inimesi leidub igal pool. Üht sellist kohtame riidepoes. Too tädike on arvamusel, et terve riiulivahe koos kaubaga kuulub ainult talle ja kõik teised on sissetungijad, kes tema eest asju tahavad ära osta. Jätame ta siis sinna rahulikult asju sorteerima. 🙂
Kaabut ei leia aga Triin ostab endale traksidega “Karlsson’i” püksid ja lubab nendega maalima hakata.
Õhtustame jaapan toidukohas ja peale seda istume rannas ja kuulame lainete kohinat.
On küll reede õhtu aga päev kaubanduses oli väsitav ja nii läheme juba enne keskööd oma peatuskohta tagasi.
18.03.23
Väljas päikene paistab ja uni läinud. Homme plaanis Gibraltarile sõita ja täna vaja leida rendiauto. Alustame aga hommikusöögikoha külastamisega. Seekord liigume veidikene teist teed ja leiame poe kus nahast kaabud müügil on. Triin üritab mulle heledast nahast kaabut “pähe määrida” aga lõpuks hakab see talle endale meeldima. Igatahes ostame kaks kaabut – mina tumeda ja Triin heleda. Asja juurde käib ka veidike kauplemist ja hind muutub 20 eurot soodsamaks.
Järgmisena seame sammud Piccasso muuseumi. Piccasso sündis 1881 aastal Malagas ja veetis siin ka oma noorusaastad. Kuulsaks sai ta tõsi küll alles siis kui oli Pariisi kolinud. Vaatamata sellele, et on laupäeva hommik on muuseumi ukse taga juba järjekord tekkinud. Seisame siis veidikene järjekorras, ostame piletid ja astume uksest sisse. Meie kott tundub turvatöötajale natukene kahtlane ja ta palub näidata, et mida me siis kaasa tassime. Teen siis koti lahti, turvatädi kiikab sinna sisse hakkab naerma ja ütleb “Sombreerod” ja laseb meid koos kotiga pilte vaatama.
Kokuvõttes võib öelda, et tüüp oli ikka väga “kastist välja” mõtlemisega. Kunstielamus saadud siirdume peatuskohta edasise tegevuse plaane pidama. Tegevus nr. 1 on rendiauto leidmine. Teen veidike uurimistööd internetis leian meile sobiva SUV tüüpi auto 28 euro eest. Rendifirmaks siis Alamo autorent asukohaga Malaga raudteejaam.
Linna ei viitsi minna, läheme hoopis meie peatuspaiga katuseterassile. Naudime päikest ja vaadet linnale. Kui plaanime alla minna siis ilmneb, et terassile viiv uks on lukku läinud. Õnneks on majutuskoha kontaktnumber telefonis ja saan oma mure ära räägitud. Vastuseks kuulen: “sorri” ja “no problem” ja “soon”. Ja ime sünnib! “Soon” juba 5 minuti pärast. Tüüp lõgistab linki, nokib midagi luku kallal ja uks toimib nagu enne. Selle põhjal võib järeldada, et see ei ole esimene kord kui keegi siia lõksu jääb. Tuleb meelde jätta, et teinekord siia ülesse tulles midagi ukse vahele panna, et uks kinni ei läheks. Õhtu on kätte jõudnud, teeme veel tiiru kesklinnas ja sööme õhtusöögiks nachosi india söögikohas ja joogiks sangria vein.
19.03.23
On 19 märts ja minu sünnipäev. Tähistame seda päeva Gibraltari kalju ja ahvide külastamisega. Kell 8.00 asume teele Malaga raudteejaama rendiauto järele. Waze järgi on meid 30 minutiline jalutuskäik ees ootamas. Teel võtame saiapoest soojad võileivad ja kohvi. Autorendi leidmine raudteejaamas algab põnevalt. Esmalt juhatab navi meid tühja plekkseina äärde kus ei mingit ust ega märki autorendifirmast. Uurin siis emaili mille eile sain ja selgub, et asuvad küll selles hoones aga sisse pääseb läbi kõrval oleva kaubanduskeskuse. Ajame paberid korda, saame auto kätte ja asume teele Gibraltari poole. Autoks siis Fiat 500x.
Tee on hea ja see “pisike punane punn” suudab liikuda ka nii, et ma ei pea gaasipedaali pidevalt põrandasse suruma. On pühapäev ja liiklus väga väike. Ainsad asjad mis meie edenemist pidurdavad on teemaksupostid. Iga mingi aja tagant tõkkepuu ees ja muudkui maksa. Maksu suurus 2 kuni 5 eurot per kord.
Kuna Gibraltar on Inglise krooni all olev territoorium, tuleb sinna pääsemiseks läbida passikontroll. Euroopa Liidu kodanikele piisab ID kaardi ettenäitamisest. Veidike järjekorras seismist ja olemegi Gibraltaril. Võtame suuna kuulsa Gibraltari kalju poole aga enne eel üks peatus ja seekord lennuraja ees. Gibraltari territoorium on väga piiratud, lennurada ulatub poolsaare ühest äärest teiseni ja liiklus käib üle lennuraja. Kord siis autodel punane foorituli ja siis jälle lennukitel punane tuli. Linna tänavad on kitsad ja autosi täis. Eksisin ringilt maha pöörates tänavale mis autosi nii täis pargitud, et ega meie “punasest punnist” suurema liikuriga siit läbi ei pääsekski. Pargime auto kalju alla köisraudtee parklasse ja asume uurima võimalusi ahve vaatama minna. Varaiant nr. 1 on köisraudtee ja varaiant nr. 2 väikebussiga. On ka veel variant nr. 3 – jala mäkke kõndida. Otsustame bussiga mineku kasuks ja asume teele.
Esimene peatus umbes poolel teel mäkke. Naudime avanenud vaadet.
All laiub Gibraltari väin täis läbipääsu ootavaid laevu.
teisel pool väina paistab Aafrika.
Jätkame teed ja varsti ilmuvad ahvid välja. Algul istuvad teepiirdel …
… ja siis on nad juba bussi katusel.
Bussijuht on kohalik ja räägib, et sai ahvide käest esimest korda hammustada kui oli 13 aastane. Gibraltaril elavad magotid on Euroopa ainsad vabas looduses elavad ahvid. Kokku on neid mäel umbes 300. Pärinevad nad Alzeeria ja Maroko mägedest ja on arvatavasti siia jõudnud koos kaupmeestega.
Juht instrueerib meid, et kui teeme peatuse siis uksi tohib avada ainult tema märguande peale. Bussi pääsenud ahvid pidavat seal tõelise kaose korraldama. Teeme peatuse ja asume ahvidega lähemat tutvust sobitama. Tüübid on inimestega harjunud ja väga julged. Üks tegelane ronib bussi katusele ja siis sealt mulle õlale. Istub veidike ja siis kontrollib, et kas mul päris juuksed või parukas. Kui juuksed pea küljest lahti ei tule arvab, et võtab siis terve pea kaasa. 🙂
Tema suureks kurvastuseks ma pead ei kaota ja tüüp läheb endale uut tegevust otsima.
Triinuga käitusid ahvid hulga sõbralikumalt.
Ja veel mõned pildid ahvidest.
Ahvid vaadatud ja pildistatud vurame mäest alla, istusime autose ja asume liikuma tagasi Malaga poole. Umbes poolel teel hakkab tühi kõht endast märku andma. Keerame kiirteelt maha, et kohalikus külakeses lõunasöök teha.
Kui soov siia elama asuda on vaatega krunt kohe olemas 🙂
Jõuame tagasi Malagasse, anname rendiauto ära ja liigume oma peatuskoha poole.
Õhtul vaja natukene tähistada ka, ikkagi 50 juubel! Leiame vaikse tänavarestorani kus naudime paellat ja punast veini. Veiniklaasi taga arutleme kuidas vanusega inimese vaated ja suhtumine elule muutub. Tundub, et kõige olulisem on omada julgust teha elus muutusi ja mitte klammerduda vana ja harjumuspärase rutiini külge.
Ja õhtu lõpetuseks korraldab Triin mulle üllatuse. Tuleb neegripoiss kitarriga meie laua juurde “Happy Birthday’id” laulma.
20.03.23
Äratus, hommikusöök. Jalutame linnas ja vaatame mida kodustele kingiks kaasa viia. Päike kütab päeva kuumemaks ja meil aeg randa liikuda. Triinul mõte lasta endale afropatsid punuda. Selleks pole vaja teha midagi muud kui oodata õiget inimest. Umbes 15 minuti pärast on “juuksur” kohal oma teenust pakkumas. Inglise, prantsuse ja viipekeeles saame kokkuleppele, et tulgu ta pooleteise tunni pärast tagasi. Seniks võtame päikest ja käime ujumas. Kokkulepitud ajal on patsipunuja kohal ja rannal läheb lahti suur juuksuritöö.
Patsid punutud ja töö hinnaks 20 eurot (Selle eest siis 6 patsi pea ühele küljele). 50 eurosest tädil tagasi andmiseks raha ei ole ja nii tuleb minna raha vahetama. Lähedal asus üks söögikoht ja sinna ma 50 eurot näpus teele asun. Selgub, et tegu suisa restoraniga ja uksel olev valges särgis teenindaja mainib viisakalt, et lugupeetud härra (see siis mina) ikka ilma särgita nii viisakasse kohta teretulnud ei ole ja kui ma soovin nende lugupeetud asutusest midagi tellida, siis särgita meestele on neil otsaseinas luuk kust saab oste sooritada. Ok, liigun siis teisele poole maja ja ongi “take away” lett. Raha siin loomulikult ei vahetata. Ostan siis Coca-Cola ja saan nii oma 50 eurose väiksemateks rahatähtedeks.
Õhtupoolikul jalutame pargis, otsisime papagoisulgi (Triin) ja pildistasime (Marek). Põhilisteks lindudeks keda kohtame on papagoid ja tuvid :).
Sulgi leiame ka – enamasti ikka tuvisulgi :).
Läheb pimedaks ja aeg sammud ööbimiskoha poole seada. Meie teele jääva kiriku ümbrus on rahvast täis ja vaja meilgi uudistada, et mis teoksil. Selgub, et kirikusse tassitakse hiigelsuurt kullatud alust.
Lähenemas on Püha nädal ehk Semana Santa mis on Hispaanias üks tähtsam püha. Sel ajal näeb tänavatel protsessioonide käigus eriilmelisi kanderaame, mis kujutavad nendel päevadel aset leidnud stseene Kristuse loost. Need alused kaaluvad üle 1000 kg ning neid kannab 30 – 40 inimest.
Nüüd ma siis tean, et miks kirikutel nii kõrged uksed on :).
21.03.23
Hommikusöögiks kohalik suur võileib koos lisandite ja kohviga. Kõik tundub nagu ok, ainult tomat puudu. Juhin teenindaja tähelepanu puuduvale tomatile ja saan vastuseks, et tomat olla otsa saanud!
Käime veidikene linnas ringi, pildistame tänavakunsti ja veedame enamuse päevast rannas. Homme juba kojusõit.
22.03.23
Viimane hommik siin Malagas. Suruõhuvasar ja relakas äratuskella eest. Teetööd meie ööbimispaiga ees lähevad täiega käima. Esimese asjana võtame käsile pakkimise. Vaadates kahte ja 1/2 reisikohvrit tundub nendesse asjade mahutamine keerulisem kui kolmemõõtmeline astronavigatsioon. Aga mingil müstilisel moel mahub kõik siiski kohvritesse ära. Isegi 1 ja 1/2 salongi võetavat kohvrit ei paista ülekaalulistena 🙂
Järgmine samm hommikusöök. Saiast kõrini ja teeme uue katse La Plaza Restaurant Malag’as. Öeldakse, et 3 on kohtuseadus ja paika too väide ka peab. Kui kaks esimest korda oli erinevusi tellimuse ja tellitud toidu osas, siis seekord ei tuldud isegi tellimust võtma. Oleme lauas oodanud umbes 10 minutit kui mul kanatus katkeb ja ma teenindajat otsima lähen. Aitab lambana ootamisest – enda eest tuleb seista!. Küsin, et kas nad on avatud? Teenindaja vaatab kella ja arvab, et on. Saan menüü ja teen tellimuse ära. Toitu oodates arutame, et mis siis seekord teisiti võiks minna. Aga vaata imet. Saame täpselt selle mida tellisime – oaroog munaga ja apelsinimahl. Harjutamine teeb meistriks 🙂
Tagasi peatuskohta läheb tee läbi mõne poekese ja saab soetatud nii mõnigi asjake, mis peaks mahtuma kohvritesse kuhu teoorias midagi ei tohiks enam mahtuda.
Viime prügi välja ja korjame oma kodinad kokku. Teadupärast on bussisõit rahavõit ja nii ka meie oma sammud bussipeatusesse seame. 3.10 ja piletid ostetud. Saabub buss nr 110 ja asusime teele. Loen mina peatusi ja kui järgmine peaks olema meie peatus, kihutab bussijuht sellest lihtsalt mööda. Maha saame järgmises peatuse u 2 km lennujaamast edasi. Plaanin jalgsi teeäärt mööda tagasi minna aga Triinul asjalikum plaan Uurib ähe kohaliku tädi käest, et kuidas taksot tellida. Kohalik on abivalmis ja tellib meile takso ise. Vot on abivalmis inimesed. Saabub takso ja viib meid kenasti lennujaama ainult 17.60 eest. 3.10 + 17.60 = 20.70 Otse hotellist oleksime saanud lennujaama mugavalt taksoga 25 euro eest. Ütle veel, et bussisõit on rahavõit. Aga seiklusi pakub bussisõit kindlasti rohkem kui taksosõit.
Osa 2 – “Lennujaam” (Oli kunagi selline populaarne raamat mille pärast järjekorras seisti)
Vaatame, et meie lennu äraantava pagasi luugid on 327 – 329. Kell on midagi 14 läbi. Varsti tekib sinna luukide ette väikene järjekord. Lähen ka siis seisma lootuses pagas ära anda ja siis sööma minna. Seisan siis seal koos tädikestega u minutit 20. Siis avatakse luugid 325 ja 326. Tädikesed tormavad siina – Pariisi lend. Egas midagi lähen istuma. Varsti koguneb 327 – 329 ette uus järkekord, seekord siis pikem ja osaliselt lätikeelne. Selge, see õige järjekord siis. Mingil hetkel järjekord läheb kolmeks. valin parempoolse haru. Seisnud seal minutit 10 ilmub kiri “Prioriti only” no kohe mitte ei vea nende järjekordadega. Vahetan siis järjekorda, minu ees grupp lätlasi jalgratastega. Seisan ja ootan kuni nad oma velod saavad ära antud. Lõpuks saan pagasist lahti ja saame sööa minna. Siis veel veidike ootamist ja algab kojusõit.